Riho Sibul (26. juunil 1958 – 20. november 2022) oli eesti kitarrist, laulja ja helilooja. Muusikat õppis muusikaklassis ja aastail 1976–1977 Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Riho Sibul on ka mitmekülgne helilooja ning loonud muusikat rock'n'roll'ist bluusini ja lüürilistest ballaadidest ("Kuulaps") filmimuusikani. Oma eeskujudena on ta nimetanud Jimi Hendrixit, Jeff Becki, Wayne Krantzi ja Bill Friselli. Kui varasematel aastatel piirdus ta vaid pillimänguga, siis Ultima Thules alustas ta oma lauljateed.
Riho Sibula praktiline muusikategevus algas 1976. aastal Gunnar Grapsi Magnetic Bandis. Sellele järgnes ansambel Haak ja ansambel Propeller, millele sai 1980. aastal saatuslikuks kurikuulus "jalgpalliskandaal" Kadrioru staadionil. Seejärel: In Spe, Kaseke, Tõnis Mägi ja Music Seif, Jaak Joala ja Lainer, VSP Projekt ehk instrumentaalkooslus Vaigla-Sibul-Põder ja Ultima Thule, mille esikitarrist on Sibul tänaseni.
1981. aastal oli Tartu muusikapäevadel ansambli Kaseke koosseisus peaauhinna võitja. 1982. aastal tunnistati ta Tartu muusikapäevadel parimaks muusikuks orgkomitee poolt ja aasta hiljem publiku poolt. 2001. aastal Valgetähe V klassi teenetemärk. 2010. aastal Eesti Muusikaauhindade jagamisel võitis ta parima džässi-/bluusiartisti auhinna.
Sibula sooloplaatidele on iseloomulik põhjamaine kargus ja melanhoolia. 2000 – “Poeet külmetab klaasmäel”, 2003 – "Jahe Sinine”, 2004 – "Must”, 2007 – "Lood”, 2009 – "Liblikas ja peegel”, 2011 – "Kahemehesaag”.
Allikas: Wikipedia